Friday, July 26, 2013

Viimane Sardiinia seiklus

Nüüdseks olen küll juba veidi üle kuu Eestimaa pinnal olnud, ent tänu soojale Eesti suvele ja enda lollile mõistusele (mis autovõtme arvuti USB auku torkas ja läpaka ära lõhkus) on selle mahuka sissekande kirjutamine veninud.

Ongi viimane aeg oma Sardiinia mälestused kirja panna, enne kui pisiasjad ununema kipuvad...


Viimaseks Sardiinia seikluseks ühines minuga Kadi, kellega me poolele saarele tiiru peale tegime. Minu bionda arragosta ("blond vähk" nagu ütles meie Olbia-giid). Marsruudiks Fertilia-Bosa-Nuoro-Cala Gonone-Cala Liberotto-Olbia-Castelsardo-Sassari-Alghero.

Otsustasime teha suhteliselt hulljulge matka, hääletades ja mõningatel öödel magades rannas lageda taeva all. Broneerisime ööbimiskohad neljal ööl, ülejäänud kolmel improviseerisime.





Rännak tõotas tulla huvitava ilmaga- meie esimesel hommikul sadas nimelt vihma ja polnud kuigi soe. Ööbisime lennujaama lähedal Fertilias ning järgmisel päeval (väikese kõrvalhüppega ka Alghero vanalinna, Illy kohvikusse ja ühte kirikusse) sõitsime sinise bussiga mööda rannikut Bosasse. Millised vaated! Terve tee ühel pool võimsad mäed ning teisel sillerdav Vahemeri. Mi piace!

Bosasse jõudes otsustasime kõigepealt ronida linna äärel kõrguva lossi otsa, kust avanes kaunis pilt majadele, läbi linna looklevale jõele (ainus navigeeritav Sardiinia jõgi muideks) ning kaljude vahel paistvale merele.
Foto Bosast läbi kellegi kauni rõdu
Tagasi alla läksime läbi linna, kitsaste tänavakeste vahelt. Tõeline Itaalia idüll. Nunnud värvilised majad, pesud akendest välja rippumas, lillepotid. Siesta aegne vaikus, mida täiendab ühest lahtisest aknast kostuvad itaalia-keelsed ballaadid. Aeg justkui peatus.


Bosas ringi jalutades sõime ära ka Katsi jaoks esimese eheda Itaalia jäätise. Mmm..


Pärast jalutuskäike linna vahel, poodide ja kirikute külastusi otsisime üles burksiputka, kust saime kaasa koheva saiaga panini'd. Pimeduse saabumise tõttu alustasime ka ööbimispaiga otsinguid. Polnud parimat kohta kui nurgatagune, ent piisavalt linnale lähedal paiknev mereäärne hunnik tardunud laavat. Ei tundunud just parim mõte kivi peal magada, ent pärast mõningast veeretamist otsustasime, et kärab küll ja ehitasime pesa valmis. Kui ilus oli otsida tähistaevast Suurt Vankrit ning kuulata mõned meetrid all pool loksuvat merd...

Järgmisel päeval ootas meid matk teisele poole saart- Cala Gononesse, kuhu pidime jõudma õhtul hiljemalt kella kümneks. Oli pühapäev, mis tähendas ka seda, et bussiliiklus oli äärmiselt hõre. Algul õnnestus meil bussiga sõita umbes 20 kilomeetrit Bosast sisemaa poole Macomeri, mis oli äärmiselt tühi ja mõttetu koht. Sealt edasi plaanisime hääletada Nuorosse. Mõeldud-tehtud.

Arvasin küll, et kuna üks meist on bionda (maakeeli blondiin), osutub auto peale saamine ülilihtsaks, arvestades seda, et igal pool pidevalt hõisati "Ciao, bionda!" ning lehvitati-signaalitati. Aga säh sulle. Passisime päikese käes kohe tükk aega. Vähemalt olid vaated ilusad.


Saime peagi auto peale, ent 55-st kilomeetrist õnnestus selle macchina'ga läbida vaid viis. Jätkasime vapralt hääletamist, kuni peatus meie kõrval carabinieri ehk siis politsei. Okou. Autost astus välja äärmiselt kentsakas riietuses pontsakas mees, kellel olid jalas ratsutaja saapad ja liibuvad punased retuusid. Seda vaatepilti nähes oli raske jääda tõsiseks. Järgnesid ranged küsimused, et mis me seal tee ääres teeme ja et kas me ikka täisealised oleme ja kas ikka bussid sõidavad. Olin algul päris hirmul, et mis meist nüüd saab, ja vastasin päris aralt. Kuni lõpuks hakkasime rääkima hoopis ülikoolist ning juuni alguse kohta tavatust Sardiinia ilmast. Kõik kulges hästi, carabinieri'd soovitasid meil olla ettevaatlikud ja lohutasin ka neid pipragaasi olemasoluga ning lõpuks soovisid nad meile naeratades edu ja sõitsid edasi. Mõtlesime veel, et kuramus, kui nad samas suunas lähevad, siis miks nad meid peale ei võinud võtta :D

Õnneks saime ka peagi auto peale. Kahe macchina'ga jõudime edukalt Nuorosse. Esimeses neist olid meie reisikaaslasteks kaks noormeest ning teises vanem paarike krõpsude logoga minibussiga, kes olid hullult lõbusad ja sõbralikud. Terve tee möödus lihtsalt naerukrampides. Lõpuks soovitasid nad meile Nuoros ka head gelateria't, kuhu me kohe jäätisenäljastena jooksime.

Nuoro peaväljakul töllerdamas

Pärast mõningast linna vahel kakerdamist mõtlesime, et aitab tänaseks hääletamisest, et lähme Cala Gononesse hoopis bussiga. Kontrollisin netist kümme korda vähemalt bussi aja üle ning uurisin ka bussipeatuses oleva paberi pealt, ent mida ei tulnud, oli tore sinine buss. 

Nüüd oli meil veel jäänud poolteist tundi, et läbida umbes 25 kilomeetrit ja jõuda õigeks ajaks Cala Gononesse. Mul tükkis täitsa masendus peale. Kell oli juba palju. Hakkasime aga Google mapsi abiga linna äärde vantsima. Tundu, et linn on lõputu ja tee oli väga mägine. Et vältida mägiteedel kakerdamist hakkasime hääletama juba ühel väga keerulisel ristmikul. "Julgust" lisas ka tee ääres vedelev ussikorjus. Ajas isegi naerma, kui p*rses me omadega olime. Õnneks keset jõledat ristmikku ja ussi jäänukit korjas meid peale üks macchina, kes meid umbes 10 km edasi sõidutas.
Järgmised 10 kilti läbisime ühe sõbraliku noormehega, kes mugis mingeid ploomilaadseid kollaseid puuvilju (mille nime ma küll vähemalt kolm korda talt küsisin, kuid ikka ära unustasin ) ja nagu itaallastele ikka kombeks, pakkus ta neid meilegi. "Mangi-mangi!" Söö-söö nüüd!

Mööda mägiteed alla mere poole sõites hakkas paistma võrratu Cala Gonone. Päike oli küll juba loojumas ja meri oli juba ühtlaselt hall, aga see kuurort-linnake nägi välja küll väga maagiline. Sõbralik poiss viis meid täpselt kämpingu ette. Kämpingus pakuti meile veel Sardiinia küpsise moodi apelsinimaitselist maiustust aranzada't. Tänu itaallaste jäägitule abivalmidusele muutus nukker päev toredaks õhtupoolikuks.
Õhtul hiljem tegime tiiru linnakeses, mis muide ka lambivalguses ääretult ilus välja nägi oma vette peegelduvate tulekestega. Jalutasime ringi ja sõime ära suured pizzad. Kastsime varbad esimest korda meie reisi jooksul Vahemerre ja lasime tillukestel valgetel kividel, mis moodustasid rannaliiva, oma taldu masseerida. 
Flaieril kirjas: "Te olete siin." Jap, seal me olimegi.
Järgmisel hommikul otsustasime minna kruiisile mööda maailma ilusamaid randu. Meid kutsus oma müügipunkti üks mees, kes meile sellise ülalnäidatud flaieri kätte pistis ja oma ilusate piltidega meid kummipaadiga kruiisile lennutas. Saime valida suure laeva ja kummipaadi vahel. Valisime viimase, mis oli küll kallim, aga mis viis meid koobastesse ning andis suurema liikumisvabaduse, kuna pardal koos kapten Paologa oli meid üheksa (peale minu ja Katsi Hollandi paar, Austraalia paar ja Inglismaa paar). Kohe alguses Paologa kohtudes oli talle öeldud, et Grete räägib itaalia keelt ja terve sõidu rääkis ta minuga itaalia- ning kõikide teistega inglise keeles, arvas, et ma vist seda viimast ei oska. Ega ma talle ei öelnud ka, saingi rohkem itaalia keelt praktiseerida.

Kats koopas ujumas
Kui võimsad olid kaljud mere ääres ja kui põnevad koopad, kus vesi osades kohtades justkui helendas. Ühes koopas oli võimalus ka ujuma minna, ent vesi oli ikka enamuse jaoks liiga külm. Küll aga oli meie pardal üks vapper Eesti tüdruk, kes pärast mõningast utsitamist vette sulpsas ja ülipõnevas kohas ujuda sai. Loomulikult oli see minu Katsik!


Pidevalt imestasime, kui erksinine saab olla merevesi ja kui ilusad võivad olla rannad. Saime lesida kokku 3 biitšis: Cala Mariolu, Cala Biriola ning Cala Luna. Ainult viimasesse oleks pääsenud ka muu liiklusvahendiga, näiteks jalgratas või auto. Ülejäänud kahte saime vaid mere kaudu, kuna need rannad paiknesid kaljude ja mere vahel.


Paadis saime lösutada kahekesi tagaosas ja lamaskledes päikest võtta nagu VIPid, kuna teised istusid kõik paadi eesosas. Nautisime jahutavat meretuult ning nägime ka delfiine. Kadi ja kapten Paolo olid ainukesed, kes nägid delfiini hüppamas, ülejäänud said vilksamisi kaugelt näha delfiinide läikivat halli keret.

Oli äärmiselt tore ja lõõgastav kruiis, mis võttis aega peaaegu terve päeva. Õhtul sõime veel jäätist ja käisime poes ning asusime ööbimispaika otsima. Selleks kõmpisime linnakesest välja. Leidsime kaljunukitaguse ranna, kus oli tavaline liiv ja ka linnatuled polnud kaugel. Panime püsti pikniku, kus mugisime saia, sinki ja salatit. Elu tundus ilus.

Öösel aga avastasime, et tavaline liiv polnud magamiseks sugugi hea pinnas. Nimelt hakkas see öösel hullusti tolmutama, nii et hommikul ärgates olid kõik kohad liiva täis. Mingisse sügavasse unne ma selle liivatormi tõttu öösel ei jäänudki. Hommikul oli aga veel üks üllatus meile varuks: meie eelmise õhtu söögi jäänused olid kattunud kärbestega. Päris vastik. 

Küll aga oli ka midagi ilusat. Kaunis päikesetõus rannas, mida ma ereduse (ja liiva täis silmade) tõttu suutsin näha vilksamisi, aga millest Kats ilusa fotoseeria tegi.

Foto nagu maal
Hommikul nautisime cappuccinot ja cornetti'sid merevaatega baaris ning peagi seadsime end ka minekule. Eesmärgiks oli õhtuks Olbia kanti jõuda. Sõitsime bussiga veidi sisemaale Dorgalisse, kus polnud midagi erilist, tegime vaid mõned turistipildid ja asusime hääletama põhja poole. 

Meid korjas peale üks kummaline mees, kes tundus väga tagasihoidlik. Rääkis veidi kohkunult, sõitis äärmiselt ettevaatlikult ja kommenteeris ka näiteks seda, et tsikliga sõita on väga ohtlik. Muu hulgas küsis ta meilt loomulikult, et kui vanad me oleme ja kas meil fidanzato'd (poiss-sõbrad) on. Sardiinlased peavad nimelt noorte neidude hääletamist väga riskantseks tegevuseks. Onu soovitas meil sõita bussiga.
Mehel oli pardal ka väike peni, kelle nimi oli Lilla. Ülinunnu kutsa, kellele meeldis väga kõike limpsida.

Jõudsime rõõmsasti Oroseisse, kust edasi võtsime bussi. Otsustasime maha minna Cala Liberottos, sest ka seal pidi kena rand olema. Mõned tunnid peesitasime ülikuumal liival ja Kats nägi ka esimest korda ära tüütud Maroko ning Senegali kaupmehed, kes igasugust träni (alates täispuhutavatest rannapallidest kuni kulinateni välja) müüsid. Kui osta pole soovi, tuleb nendega väga konkreetne olla ning karmilt  "NO, grazie!" karjuda.
Cala Liberotto
Järgmiseks suundusime Olbia poole sõitvale bussile. Otsustasime tegelikult minna maha ühes nunnus kohakeses enne Olbiat, aga kuna olime ainsad tahtjad ning ei tõusnud õigel ajal püsti, sõitis bussijuht kohakesest agaralt mööda ning lõpetasime siiski Olbias.

Sõime pizzat ja rääkisime toreda pizzameistriga juttu ning oligi juba õhtu käes. Pidime leidma oma viimase magamiskoha lageda taeva all. Olbias tundus see võimatu missioonina, kuna tegu on tööstuslinnaga ja kõik biitšid on linnast väljas. Pizzameistri soovitusel võtsime bussi Golfo degli Aranci poole, kus olevat palju väikseid randu.

Jõudes ühele rannalapile avastasime, et see on ikka maruväike ja inimeste majad paiknevad põhimõtteliselt mere ääres. Järgmisele biitšile oleksime saanud aga järgmise bussiga, mis oleks läinud alles tunni pärast ja poleks meile taganud mingit garantiid, et viiks meid vähem asustamata randa. Niisiis otsisime, mis me otsisime, aga lõpuks leidsime päris mõnusa nurgakese kahe rannaosa vahel, mis mõlemalt poolt eraldas kividega ja selja tagant mingi mahajäetud maja aiaga. Pidevalt möödusid meist kaks üksteist taga ajavat väikest peni, kord ühelt, kord teiselt poolt ja neid meie laager ei paistnud üldse huvitavat.
Kats istumas meie pesas
Oli suhteliselt tuulevaikne kohake, vaatasime tähti, siblivaid nahkhiiri ja mööduvaid koomiksitegelaste piltidega reisilaevu. See oli mu unerohkeim öö lageda taeva all. 

Järgmisel päeval suutis Sardiinia sinine bussiliiklus meid jälle üllatada- hommikul vaatasime baarist bussiaegu ja oleks peaaegu ära ostnud piletidki, ent mida ei tulnud, oli jälle buss... Läksime uuesti aegu vaatama ning avastasime, et meie bussi ajad olid plaanilt sõna otseses mõttes maha tõmmatud. Midaaaa?!?! 

Mis seal siis ikka, tegime end ühe baari vetsus korda, söime hommikusöögi ja... leidsime sealtsamast sõbra. Ignazio, sõbraliku härra, kes oma vabal päeval oli nõus meie aega sisustama. Kõmpisime temaga läbi Olbia vaatamisväärsused: piazza'd, kirikud ja promenaadid. Ta viis meid linna odavaimasse toidupoodi ning ootas meid kannatlikult, kuni me riidepoodides tuhnisime.
Mina, Ignazio ja Kadi pärast matka meie "kodubaaris"
Ilm oli palav. Mugisime Olbia peaväljakul gelatot ning tegime pika tiiru mööda siesta-aegset unist linna.
Pärast saatis Ignazio meid bussile ja oli meie kottide all nagu koormaeesel. Kõige selle juures oli ta väga õnnelik, et meile oma kodulinna tutvustada sai. 

Hüppasime jällegi bussile ja võtsime suuna Castelsardo poole, kuhu olime broneerinud toa ühes bed&breakfast'is. Sõit Olbiast Castelsardosse võttis aega ligi kolm tundi. Ma ei jõudnud ära oodata, millal Katsile oma lemmik Sardiinia linna näidata saan.

Meie Castelsardo elutuba
B&B'sse jõudes selgus, et me polegi enda käsutusse saanud ainult ühte tuba, vaid lausa terve kahekorruselise korteri. Meil oli oma elutuba koos Sardiinia teemaliste raamatute ja Castelsardole iseloomulike punutud värviliste korvidega, rõdu, suur köök koos hommikusööki täis külmkapi ja lauaga (ainult magus kraam), vannituba-WC, magamistuba ning sisehoov.

Pärast enese sisse seadmist asusime jalutuskäigule, eesmärgiks vallutada päikeseloojangu ajaks linna kõrgeimas tipus paiknev castello, kus olin varem käinud ka Ossuga.

Kirik ja värvilise kupliga katedraal

Vaade lossi vaateplatvormilt oli loomulikult hingemattev. Kats sai nüüd aru, miks see mu lemmiklinnake on. Müttasime kitsastel vanalinna künklikel tänavatel, külastasime ka kirikut. 


Pärast sellist mõnusat rändamist oli ka kõht hirmus tühjaks läinud. Otsustasime külastada laulva pizzameistriga pizzabaari. Ma tellisin sama pizza, mis eelmine kord Ossuga koos olles: 4formaggi ehk 4juustu pizza. Ilmselgelt oli see jälle ülimaitsev. Pärast veeresime baarist välja nagu murumunad.
Ööpimeduses hüppasime läbi ka suurest suveniirimarketist. See oli ikka tohutu suur, nagu suveniiride hulgiladu. Uurisime-puurisime selle läbi. Eriti ihaldasime endale neid nunnusid korvikesi, no ikka suuremat sorti (mis meie niigi piiri peal kottidesse poleks ära mahtunud). Nõnda sättisime neid endale pähe nagu Aafrika naistel ja pidasime plaani nendega lennujaama turvaväravatest läbi minna, väites, et need on meie stiilsed mütsid. Igal juhul saime naerukrambid.

Castelsardo ilusatel tuledega kaunistatud kõnniteedel kõndides tuli meil idee öösel ujuma minna. Mõlemad olime sellest varem unistanud, aga polnud julgenud varem minna. Nüüd Vahemere selgetes vetes tundus see hea mõte olevat. Võtsime kodust kaasa rätid ja kilgete saatel silkasime linna keskuses oleva miniranna lainetesse, saades endale kohalike noortekampade tähelepanu. See aga meid ei heidutanud, sest vesi oli väga soe ja meil ülilõbus.

Järgmisel päeval Castelsardo vahel ringi mütates olime veidi kurvad, et nii ilusast linnakesest lahkuma pidime. Külastasime veel mõningaid poode, tegime suveniirioste ja uudistasime jahisadamat.

Bussis istusin vaatasin nukralt eemalduvat Castelsardot ning lehvitasin talle mõttes. Arrivederci! Küll me varsti jälle näeme!

Sassarisse jõudes hakkasid kõhud korisema ning otsustasin Katsi viia oma lemmikrestorani "140grammi". Tellisime suure portsu mõnusat delikatessi: spagette rannakarpidega. Mmmmmmmm!!!!! Buonissima!


Kõhud kõrini täis, otsisime linna pealt üles mu kompsud, et nendega koos viimast korda Alghero poole sõita...
Minu pooleaastane elu kottides

Algheros koos kottidega kappasime peaaegu, et teise linnaotsa hostelisse. Oeh, kui vaevaline see oli! Eriti veel sellise palavusega. Pärast trööstitut kõmpimist leidsime üles ka hosteli, ent maja ees selgus, et meil on vaja kobida viimasele ehk siis neljandale korrusele...
Õnneks tõttas appi tore hosteli peremees, visates mu 20-kilose koti ühele õlale ja veel kümnekilose käeotsa. Järjekordne näide itaallaste abivalmidusest!

Üle kõige meeldis sellele hosteli peremehele rääkida. Vatras muudkui itaalia keeles ja purssis isegi inglise keelt. Oma lobamokandusest oli ta hästi teadlik. Blablabla see on siin ja blablablaaa see on seal..


 Samal õhtul võtsime veel kätte jalutuskäigu Alghero vahel. Jalutasime mereäärsel promenaadil, sõime jäätist, vahtisime turiste ja korallehteid, jõime Fragolino't ja mirto't ning tantsisime karaokebaaris. Oli lõbuslõbus õhtu!

Hommikul ootasime oma hommikusööki. Hosteli peremees muudkui tegutses mingite teiste turistidega, lastes meil nii kaua kõrval diivanil kommi süüa. Seejärel hakkas ta sabistama laua kallal, kus enne meid olid kõrvaltoa mehed hommikust söönud. Oma uniste vähemaganud peadega ootasime laua taga istudes kohvi. Peremees läks siis kööki kohvi tegema. Mõne minuti pärast Kats mõtles, et sirutab veidi jalgu ning läheb rõdule. Ja ohhoo, mis ta sealt nägi: hosteli peremees väntab jalgrattaga tagasi meie maja poole, Katsile lehvitades. Tuli välja, et ta oli läinud  cappuccinodele piima tooma. Hahaaa!
Varsti serveeriski ta meile  ilusad vahutavad kohvid ja rääkis dramaatiliselt, kuidas ta väntas jalgrattaga maja poole ning nägi rõdul kaunist blondi neidu.. Ja siis ta lehvitas.... Ja neiu lehvitas vastu... Kui romantiline :D
Terve hommikusöögi lõbustas ta meid lobisedes Sardiinia rahvusmuusikast, mis kaunite looduspiltidega telekast mängis. Ta on vist kõige suurem lobamokk, keda ma kunagi kohanud olen. Aga väga tore oli!

Enne lennujaama minekut otsustasime veidikese viimast korda veel rannaliival vedeleda. Alghero linnas sees paiknev rand puhtusest ja ilust just ei säranud, ent viimaste Vahemere päiksekiirte nautimiseks sobis küll. Viimased hetked Sardiinias! Oeh..

Need peaaegu viis kuud möödusid kiiremini kui lennates. Nii palju randu, nii palju mäetippe, nii palju kauneid linnu ja külasid jäid vallutamata. Ent see on ilmselt põhjuseks, miks on põhjust sinna muinasjutusaarele tagasi lennata või seilata..

Ka kuu aega hiljem suudan ette kujutada seda mõnusat hetke, kui ma säravselges jahutavas vees hulpisin, kui hea see tunne oli. Kui maitsev oli banaanijäätis. Kui ilus oli vaadata bussiaknast välja Laurale Tempiosse külla sõites. Kui võrratult lõhnasid värsked sarvesaiad. Kui kaunilt kõlas itaalia keel...

Ti amo, la mia Sardegna! T'amo!